Tiramisu - suutäis tõelist armastust

Õige tiramisu on minu jaoks nagu tõeline armastus - õrn ja intensiivne samaaegselt. Ja nagu tõelist armastust otsitakse teinekord tükk aega, otsisin ka mina seda õiget tiramisu retsepti päris mitu aastat.

Igal klassikalisel roal on üldjuhul umbes-täpselt miljon retsepti. Tõenäoliselt on igal korralikul itaalia pereemal oma retsept, mis on üdini traditsiooniline. Igastahes otsustasin, et traditsiooniline on minu jaoks see, mis maitseb kõige paremini. Nii ma siis proovisin läbi igasuguseid variante - nii toore munaga kui ilma. Päris kiiresti sai selgeks, et munavalgevahuga variandid mulle ei sobi. Minu arvates jäi siis tulemus kuidagi "lahja" ja vesine.

Lõpuks aga saabus õnn minu õuele ja pärast pikki otsinguaastaid, olen ma "oma tõelise tiramisu" leidnud ja kavatsen sellele retseptile kuni surmani truuks jääda.

Vaja läheb (üks korralik 20x30 cm ahjuvormitäis)

5 munakollast
50 g + 4 spl suhkrut
100 ml + 50 ml Amarettot või Marsala veini
250 ml vahukoort
500 g mascarponet (toatemperatuuril)
400 ml kanget kohvi
400 g Lady Finger küpsiseid
kakaopulbrit

Toimi nii

Kõigepealt valmista zabaglione. Vahusta kausis munakollased 50g suhkruga heledaks vahuks (ei pea väga tugev vaht olema). Tõsta kauss keeva vee kohale ning lisa pidevalt segades 100 ml Amarettot. Lase segul vee kohal kuumeneda kuni see muutub üsna paksuks (võtab kuskil 5 minutit). Kuumutamise ajal sega pidevalt! Kata kauss kilega ning aseta see külma kohta jahtuma.

Pane mascarpone kaussi ja sega kuni see muutub kenasti pehmeks ja ühtlaseks. Vahusta vahukoor 4 spl suhkruga. Lisa vahukoor ning jahutatud zabaglione mascarponele ja sega ettevaatlikult ühtlaseks. Aseta tunniks ajaks külmkappi. Selle ajaga vahtu muutub tahedamaks ja seda on parem hiljem küpsistele määrida.

Valmista kohvi ning jahuta ja lisa 50 ml Amarettot. Aseta kiht Lady Finger küpsiseid vormi põhja ning vala lusikaga igale küpsisele väike kogus kohvi. Seejärel määri küpsiste kihile pool vahukreemist ning puista sellele kakaopulbrit. Lao uus kiht küpsiseid ning niisuta need jällegi kohviga ning kata vahukreemiga. Kõige peale puista jällegi kakaopulbri kiht.

Aseta tiramisu külmkappi ning lase vähemalt paar tundi seista (parem, kui seisab üleöö).

Head isu!

Suvine pasta värskete ja röstitud tomatitega

Pole kellelegi uudiseks, et kuu ajaga on miinuskraadilisest kevadest saanud vägagi plusskraadiline troopika. Igati sümpaatne asjade käik ma arvan. Ei teagi kuidas see nüüd juhtus, aga täheldasin täna esimest korda, et kuumus vähendab söögiisu. Olen kuulnud inimesi sellisest seosest rääkimas, aga ausaltöeldes ei saanud ma sellest kunagi aru. Mismõttes tahan vähem ja kergemat sööki! Võimatu! ´

Uue avastuse valguses otsustasin õhtusöögiks teha midagi kerget ning vähest vaaritamisvaeva nõudvat - kuumus teeb lisaks kõigele ju laisaks ka veel :)

Kõnealune retsept pärineb ühest imeilusast itaalia toidule pühendatud blogist. Koostisosi on vähe ning maitsete kombinatsioon vägagi klassikaline. Ahjus aeglaselt röstitud tomatid annavad roale selle õige meki. Vaatamata sellele, et praegu veel kodumaiseid tomateid võtta ei ole, on väikesed kirsstomatid hea asendus. Need läksid pärast röstimist kenasti magusaks ja maitsesid nagu päris.

Vaja läheb (kahele sööjale)

150 g meelepärast pastat (eelistatult midagi spagetikujulist)
500 g väikeseid kirsstomateid
1,5 sp oliivõli
2 küüslauguküünt
100 g mozzarellat
2 spl piiniaseemneid (või seedermänniseemneid)
7 suuremat basiilikulehte
soola, pipart

Toimi nii

Kuumuta ahi 150 kraadi juurde. Lõika 250 g tomateid pooleks, pane ahjuvormi, lisa 1,5 spl oliivõli, küüslauk ning natuke soola. Sega hoolega läbi ning pane kaheks tunniks ahju röstima. Tomatid on valmis kui neist on enamus vedelikku välja tulnud.

Rösti piiniaseemneid kuival pannil nii kaua kuni nad lähevad kergelt pruunikaks. Vaata, et nad väga pruuniks ei läheks, sest siis nad omandavad kibeda maitse. Lõika allesjäänud tomatid pooleks, mozzarella kuubikuteks ning basiilikulehed ribadeks. Keeda pasta.

Võta tomatid ahjust välja. Kurna pasta ning lisa ahjuvormi röstitud tomatite juurde. Ära pastat enne lisamist täiesti kuivaks nõruta. Kõige parem on nt tangidega need otse potist vormi tõsta nii, et natukene vett tuleb kaasa. Keeduvesi seob koostisosad ning tekitab kastme.

Seejärel lisa vormi piiniaseemned, värsked tomatid, mozzarella ja basiilik. Sega läbi ning maitsesta jahvatatud soola ning pipraga. Serveeri kohe!

Head isu!

Soupe Vichysoisse

Peene nimega Soupe Vichysoisse on maakeeli prantsuse kartuli- ja porrulaugusupp. Kuigi tegemist on lihtsa supiga on tema maitse ja tekstuur kuidagi pidulik ja peen. Sobib ideaalselt eelroaks või kergeks eineks. Kõrvale sobib pakkuda pehmet saia ning ürdivõid.

Vaja läheb (kahele sööjale)

1 porru
2 suurt kartulit
0,25 sibulat
1 sl võid
5 dl juurviljapuljongit
1 petersellioks
0,5 dl vahukoort
murulauk
soola, pipart

Ürdivõi
toasooja võid
peterselli, murulauku (võid kasutada ka muid meelepäraseid ürte)
jahvatatud meresool

Toimi nii

Ürdivõi tegemine on imelihtne. Võta sobilik kogus (nii palju kui arvad, et ära süüakse) toasooja võid. Ürte võta nii palju kui parasjagu tuju on. Haki petersell ja murulauk hästi peeneks ning sega sooja võiga. Soovi korral võid sisse jahvatada meresoola.

Puhasta ja loputa porru ning lõika valge osa õhukesteks viiludeks. Koori ja tükelda kartulid ja sibul. Kuumuta porrut, kartuleid ja sibulat või sees ilma neid pruunistamata (annab kibeda maitse). Kalla peale puljong ja lisa petersellioks.

Keeda vaiksel tulel kaane all kuni kartul on hästi pehmeks keenud keenud. Suru aedviljad läbi sõela või purusta nuimiksiga kuni saad ühtlase massi. Tõsta tagasi tulele ning lisa vahustamata koor. Maitsesta soola ja pipraga. Serveerimisel puista peale hakitud murulauku.

Mõnusat nautimist!

Baklažaanirullid spinati ja ricottaga

Suve lähenedes on toiduvalik läinud kergemaks ning endalegi üllatuseks eelistan praegu tihedamini lihavabasid roogasid. Baklažaanirullid on siinkohal heaks abimeheks. Retsepti leidsin aprilli Oma Maitsest. Veidi mugandasin seda vähendades spinati kogust 150 g võrra. Lisaks valmistasin ise tomatikastme.

Vaja läheb (3-4 sööjale)

2 prisket baklažaani

350 g spinatit

250 g ricottat

muskaatpähklit

soola, pipart

4 sl riivsaia

4 sl parmesani

Kastme jaoks

1 purk purustatud tomateid

1-2 küüslauguküünt

1-2 šarlottsibulat

oliivõli

mõnus punt värsket basiilikut

0,5 tl kuivatatud pune

suhkrut

soola, pipart

Toimi nii

Viiluta baklažaan pikupidi õhukesteks viiludeks, aseta ahjuplaadile, pintselda pealt oliivõliga ning pane 220 kraadisesse ahju 15 küpsema. Vahepeal keera viilud ringi.

Kastme jaoks haki küüslauk ja sibul ning kuumuta oliivõlis kuldseks. Seejärel lisa tomatid ja ürdid ning lase veidi aega podiseda. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga.

Vala värske spinat üle kuuma veega, nii et spinat veidi närbuks. Seejärel suru spinatist välja nii palju vett kui võimalik. Hea on seda teha sõela peal. Seejärel haki spinat veidi väiksemaks, sega ricottaga. Maitsesta muskaatpähkli, soola ning pipraga.

Aseta küpsenud baklažaaniviilule väike kogus täidist ning keera rulli. Aseta liitekoht allpool ahjuvormi. Tee nii kõikide baklažaaniviiludega. Seejärel vala peale tomatikaste ning riputa üle riivsaia ja seejärel parmesaniga.

Küpseta ahjus 220 juures 20 minutit. Voilaa, valmis ta ongi :)

Head isu!

Schwarzwälder Kirschtorte

Mõned kuud tagasi sain ühelt tuttavalt sakslaselt, kes hetkel Eestis resideerub, tellimuse teha üks Schwarzwälder Kirschtorte. Õnneks teadsin, milline tort välja peab nägema, kuna just mõned kuud tagasi sõi kallis kaasa seda kui lõunatasime ühes väikeses Saksamaa restoranis. Kahjuks ma tookord ampsu ei võtnud, sest üldiselt jätavad mind biskiviidiga tordid ükskõikseks. Njah, nüüd ei olnud muud teha, kui oma lollust kahetseda ja lihtsalt ette kujutada, kuidas tort maitseda võiks. Õppetund nr 1: võta alati ampsu, isegi siis kui erilist isu ei ole :)

Otsisin neti avarustest retsepti ja no muidugi oli neid mustmiljon, mõni väidetavalt traditsioonilisem kui teine. Valisin siis ühe eriti traditsioonilise (lausa saksakeelse) ning asusin küpsetama. Kuna tellija oli sakslane (koos sakslastest kolleegidega), kes juba oma 50 aastat Schwarzwälder Kirschtorte´t nautinud, siis kippus vägisi sooritusärevus peale tulema.

Tehtud see tort igastahes sai ning minu suureks üllatuseks tuli ka palju kiidusõnu. Kõnealune kamp on seda torti minu käest veel korduvalt tellinud. Vaatamata sellele, et mul ei olnud kusagilt õiget Kirschwasser´t (kirsiviin vist) võtta ja kasutasin kirsilikööri, tuli nendelt arvamus, et tort on parem kui nende kodumaine variant. Otsustasin uskuda, et nad olid siirad ning rõõmustasin niivõrd suure komplimendi üle :)

Tordi sisse läheb päris palju alkoholi, seega lastele seda pakkuda kindlasti ei sobi. Peab mainima, et alkohol ongi just see, mis sellele tordile õige maitse annab. Kui aga kirsiliköör asendada kirsimahlaga, siis on vägagi sobilik ka pisiperele.

Vaja läheb (jätkub kuskil 10-le sööjale)

Biskviit
5 muna
180 g suhkrut
210 g jahu
2 spl kakaopulbrit

Täidis ja kate
1,2 l vahukoort
50 g suhkrut
3 pakikest vahukooretugevdajat (seda on vaja, kui torti serveerid järgmisel päeval, muidu vahukoor lihtsalt vajub ära)
250 ml kirsimahla
400 g kirsse (suur kompott on paras) - osa jäta tordi kaunistamiseks
100 ml kirsilikööri (Heering)
Soovi järgi riivitud shokolaadi

Tee nii

Vahusta munad suhkruga köögikombainis umbes 10 - 15 minutit. Lõpptulemuseks peab olema tugev ja hele vaht. Sõelu munavahu hulka jahu ja kakaopulber ning sega õrnalt tõstes segamini. Esmapilgul võib tunduda, et vaht vajub liiga alla ja taigen muutub natuke kõvaks, aga ärge laske ennast sellest häirida, see on täiesti normaalne :) Vooderda 26 cm läbimõõduga ümmargune lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ning määri servad võiga. Vala taigen vormi ning küpseta 180 - 200 °C juures 30 minutit. Võta välja ning kummuta alusele ning eemalda põhja küljest paber. Lase täiesti maha jahtuda.

Lõika jahtunud biskviit kolmeks, nii et tekiks kolm umbes 2 cm paksust ketast. See ei tohiks üldse raske olla, sest biskviit on tugev ja tihe. Mina kasutasin lõikamiseks pikka kalafileerimiseks mõeldud nuga. Seejärel vahusta vahukoor suhkru ja kooretugevdajaga.

Nüüd saad alustada tordi kokkupanemisega. Immuta biskviiti mahla ja kirsilikööriga, kata vahukoore ning kirssidega. Tee niimoodi kolm kihti. Kolmanda biskviidi peale ära enam kirsse pane, kata lihtsalt vahukoorega. Seejärel kata tordi küljed vahukoorega (hea on seda teha laia noa või spaatliga). Ülejäänud vahukoor pane pritsi sisse ning kaunista tort pealt vahukooretupsudega (või kuidas iganes Sulle parasjagu meeldib). Pane tordi peale kaunstamiseks jäetud kirsid ning riivi peale shokolaadi.

Tort peaks külmkapis seisma vähemalt üleöö, et maitsed saaksid ühtlustuda ja biskviit läbi imbuda.

Head maiustamist!

Lõhesalat pošeeritud munaga

Häbi lugu, tõesti häbi lugu. Viimasest postitusest on nii palju aega möödas. Lausa nii palju, et kevad jõudis vahepeal kohale jõuda ja suur lumehunnik parklas ajalooks muutuda. Õnneks olen vahepeal usinasti köögiriistu liigutanud ja nii mõnigi maitsev roog ootab postitamist. Alustan kevadiselt värskest lõhesalatist.

Kõnealune salat on mugandatud ühest netiavarustest leitud retseptist. Algselt kuulus salatisse kuumsuitsulõhe ja keedetud vutimunad, kuid minu köögis on need muutunud ahjulõheks ja pošeeritud munaks. Salat on kerge ja värske kuid ometigi toitev. Selle valmistamine iseenesest keeruline ei ole, aga kui sööjaid on rohkem kui kaks, siis kõikide koostisosade samal ajal valmistamine võib muutuda kontimurdvaks ülesandeks. Korra proovisin seda salatit ka sünnipäevapeoks valmistada, aga rohkem ma niisuguse ekstreemsusega ei julgeks tegeleda. Kaheksale inimesele pošeeritud muna valmistada ja samal ajal kõiki kuumasid komponente ette valmistada ... ei ole lihtne. Asi lõppes sellega, et olime õega mõlemad köögis ja vehklesime ringi. Olgu aga öeldud, et kõik munad olid lõppkokkuvõttes eeskujulikult vedelad ja salatikomponendid mõnusad. Lihtsalt endal oli lauda jõudes isu totaalselt üle läinud :)

Vaja läheb (kahele sööjale)

250 g kartuleid

u 50 g väikeseid spinatilehti

150 g rohelisi aedube

2 muna

250 g lõhefileed

Salatikaste

3sl oliivõli

1 sl valgeveiniäädikas

1 tl dijoni sinepit

1 tl mett

soola, pipart

Sega kõik kastme koostisosad omavahel kokku. Mina tavaliselt teen seda kahvliga ja kohe hea mitu minutit, et kaste muutuks siidiselt ühtlaseks.

Kuumuta ahi 200 kraadi juurde. Maitsesta lõhe soola ja pipraga, keera fooliumisse ja pane ahju küpsema. Olenevalt filee paksusest küpseta kuskil 15 minutit.

Samal ajal keeda kartulid pehmeks, kurna ning hoia soojas. Vahetult enne kui lõhe hakkab valmis saama, pane rohelised oad u. 5 minutiks soolaga maitsestatud vette keema. Kurna ning hoia soojas.

Aseta spinatilehed, oad ning väiksemateks tükkideks lõigatud kartulid ja lõhe taldrikule või vaagnale. Samal ajal aja kõrgemas potis vesi keema, millele lisa soola ja veidi äädikat. Pošeeri munad ükshaaval. Võib katsetada ka mitmekaupa, aga kogu see vee keerutamine ja mitme munaga korraga majandamine ei pruugi just kõige esteetilisema tulemusega lõppeda. Kui sööjaid on rohkem, siis ma ise eelistan mune pošeerida kahes potis korraga - vähemalt ei lähemunad omavahel veekeerises kokku.

Aseta munad salati peale ning vala peale kaste.

Head isu! :)

Kuum potipirukas kanaga

Mõnusalt kuum, rammus ja kosutav potipirukas on kindlasti külma talveõhtu oodatud kaaslane. Krõbe kaas teeb söömise põnevaks nii väikestele ja suurtele, eriti kui pirukad on tehtud individuaalsetesse nõudesse. Maitsekombinatsioon on lihtne ning kodune ja peaks sobima enamus inimestele. Kes aga soovivaid tugevamaid maitseid, võivad juurde lisada ürte - tüümian peaks sobima suurepäraselt.

Retsept on pärit Gordon Ramsay retseptivaramust, millesse on tehtud mõned väikesed muudatused - asendasin retseptis olnud selleri porru vastu. Me lihtsalt ei saa selleriga läbi ... kui siis vaid püreestatuna teiste aedviljade seltsis.

Antud retseptist jätkub suure piruka jaoks. Mina valmistasin kaks individuaalset väikeses ahjuvormis ning ühe suure piruka (u 23 cm läbimõõduga).

Vaja läheb

50 g võid
1 suur sibul, hakitud
1 suur porru (või 3 vart sellerit, kui soovi on)
1 suur porgand, kuubikuteks lõigatud
1 suur või 2 keskmist kartulit, kuubikuteks lõigatud
50 g nisujahu
500 ml kanapuljongit (kõikse parem on kodune puljong)
250 ml 10% kohvikoort
500 g naha ja kondita kanafileed või kintsuliha (mina kasutasin puljongi keetmiseks kasutatud kana)
300 g kvaliteetset lehttainast (mul oli 600 g ja sellest jäi veidi üle)
1 muna segatud 1 sl veega (pintseldamiseks)

Toimi nii

Sulata pannil või ning prae selles sibulat, progandit, kartulit ja porrut kuskil 10 minutit. Lisa jahu ja sega hästi läbi, kuumuta paar minutit. Seejärel vala sisse puljong ning koor ja maitsesta sool ning pipraga. Aja keema ja kuumuta segades umber 5-10 minutit, kuni on paksenenud. Lisa kana ja keeda 5 minutit või kuni liha on valmis.

Kuumuta ahi 200 kraadi juurde. Tõsta hautis ühte suurde või mitmesse väiksemasse vormi nii, et need oleks peaaegu servani täis. Rulli lehttaigen lahti ning lõika sellest sobiva suurusega ümmargune ketas, mis sobiks ahjuvormile kaaneks.

Rulli taignajäägid ribadeks, millega äärista ahjuvormide serv. Niisuta vormi servad veega ning säti ribad kohale. Pintselda üle muna-veeseguga ning aseta peale taignakaas ning vajuta servad kinni. Taignajääkidest saad lõigata erinevaid kaunistusi, mida asetada kaane peale . Pintselda üle muna-veeseguga.

Küpseta ahjus 40 - 50 minutit või kuni taigen on kuldpruun. Jäta enne serveerimist natukeseks seisma.

Head isu!

Šokolaadirull vahukoore-mascarpone täidisega

Šokolaadine rullbiskviit on talveõhtu mõnus kaaslane. Ergutab nii keha kui ka vaimu! Kuna retseptist puudub jahu on biskviit mõnusalt mahlane ilma immutuseta. 

Retsepti sain oma väikeselt õelt, kes pakkus seda oma soolaleivapeol ja teenis kohe meie pere poolehoiu.

Vaja läheb

Põhi

175 g tumedat šokolaadi

5 muna

2 dl suhkrut

 

Täidis

200 g mascarponet

2 dl vahukoort

1 dl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

1 purk kompotikirsse (nõrutatud)

pealepuistamiseks kakaopulbrit ja tuhksuhkrut

 

Sulata veevannis olevas anumas tükeldatud šokolaad. Eralda munakollased munavalgetest. Vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks ja sega juurde sulatatud šokolaad. Vahusta munavalged kõvaks vahuks ja sega juurde mitmes jaos ülejäänud tainasse. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud küpsetusplaadile ning küpseta 180-kraadises ahjus 15 minutit. Kummuta teisele küpsetuspaberile (mille võid eelnevalt suhkruga üle raputada, et pealispind selle külge ei jääks) ja lase jahtuda.

Täidise jaoks vahusta koor. Sega juurde mascarpone, suhkur, vaniljesuhkrut ning nõrutatud kirsid. Määri täidis põhjale ja keera küpsetuspaberi abil tihedalt rulli. Jäta rull esialgu küpsetuspaberisse, et see saavutaks õige vormi. Hoia enne serveerimist vähemalt pool tundi külmkapis.

 

Head maiustamist!

Spinati, ricotta ja seedermänniseemnetega ravioolid salveivõiga

Antud retsept varastas minu südame kohe esimesel katsetusel. Lisaks selgus, et ravioolide valmistamine võib olla lõbus seltskonna ajaviide - üks teeb pastamasinaga pastalehti, teine paneb täidise paika ning voldib taigna kokku, kolmas lõikab ravioolid välja ning neljas on moraalseks toeks :)

Pastataigen on tavapärasest veidi pidulikum, sisaldades rohkem munakollaseid ning üllatuskülalisena safranit. Retsept pärineb Gordon Ramsay raamatust "Maailma köök".

Vaja läheb (neljale kuni viiele sööjale)

Pastatainas
550g pasta tegemiseks mõeldud jahu
4 keskmist muna + 6 munakollast
2 sl oliivõli
0,25 tl peent soola
näpuotsatäis safraniniidikesi
1 sl keevat vett

Täidis
2 sl oliivõli
2 küüslauguküünt, hakituna
500 g spinatilehti
15 g võid
0,25 tl värskelt riivitud muskaati
150 g riccotta´t
75 g Parmesani, värskelt riivituna
75 g seedermänniseemneid, röstituna
sidrunimahla, maitsestamiseks
muna, pintseldamiseks
soola ja pipart

Salveivõi
75 g magedat võid
2 sl vahukoort
6 oksa salveid, lehed ribadeks lõigatud (salvei kogust saab muuta vastavalt maitsele)

Tee nii

Pastataigna jaoks purusta safran kausis ja vala üle keeva  veega ning lase tõmmata kuni jahtumiseni. Pane ülejäänud komponendid kaussi (või kuhja tööpinnale), lisa safraniga vesi ning alusta segamist/sõtkumist. Kui taigen tundub kuiv, lisa veidi vett. Lõpuks peab taigen olema elastne ja siidine. Mähi toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi

Täidise valmistamiseks kuumuta oliivõli suurel pannil ja prae küüslauk kuldpruuniks. Lisa spinat ja kuumuta nii kaua kuni eraldunud vedelik on ära aurunud. Vähenda kuumust ning sega sisse või, muskaat ja sool-pipar. Nõruta ja haki spinat väiksemaks. Sega kausis riccotta, Parmesan ja röstitud seedermänniseemned. Lisa spinat ja natuke sidrunimahla (mina jätsin seekord välja). Kontrolli maitset ja lisa vajadusel juurde soola-pipart. Kata kauss kinni ja pane 30 minutiks külmkappi maitsestuma.

Jaga pastataigen 8 osaks ning rulli iga osa pikaks ja õhukeseks leheks (kuni oled pastamasinal jõudnud kõige õhema vaheni). Valmista ravioolid kas ravioolivormi abil või aseta leht lauale ja pane tl täidist väikeste vahedega. Seejärel määri täidise vahed munaga ja voldi taignaleht kokku. Vajuta taigen täidiste vahekohtadest kinni nii, et täidise ümber ei jääks õhku (muidu keevad ravioolid vees katki ja täidis tuleb välja).

Maitsevõi jaoks sulata potis või ja lase sellel kergelt pruunistuda. võta pott pliidilt ja lase seista 1 minut. Vala läbi peene sõela puhtasse potti. Kuumuta aeglaselt, sega sisse koor ja salvei.

Aja suur potitäis vett keema, lisa tublisti meresoola. Lisa ravioolid, keeda 3 minutit. Nõruta korralikul ja sega läbi salveivõiga. Serveeri kohe värskelt riivitud Parmesaniga.

Head isu!

Wontonid vürtsikas leemes

Pärast jõulupühi avastasin, et mul on sügavkülmikus pakk wontoni taigna lehti ning otsustasin, et pärast kapsaid ja verivorsti on üks kosutav wontoni supp see, mida vajan.

Antud retsept on pärit raamatust "Aasia köök".

Vaja läheb (raamat arvab, et neljale sööjale, aga praktika näitab, et vaid kahele)

Puljong (tuleb kuskil 2 l puljongit, millest supi jaoks kulub umbes 800 ml. Ülejäänu saab sügavkülmutada ja kastutada edaspidi)

650 g nahata kanatükke
650 g searibi
3 l vett
3 - 4 ingveritükki (kooritud ja väiksemateks tükkideks lõigatud)
3 - 4 kimpu talisibulat
55 ml riisiveini või kuiva šerrit

Wontonid

175 g peeneks tükeldatud sealiha
100 g tooreid krevette
1 tl pruuni suhkrut
1 sl riisiveini või kuiva šerrit
1 sl sojakastet
1 tl peeneks hakitud talisibulat
1 tl peeneks hakitud ingverit
wontoni lehti (minul läks 29 lehte)
sojakastet (leeme maitsestamiseks)

Toimi nii

Eemalda kanalt ja ribidelt rasv ning lõika suurteks tükkideks. Pane kana, ribid ja vesi potti. Lisa ingver ja talisibulad. Lase veel keema tõusta ja riisu vaht. Vähenda kuumust ja keeda kaaneta potis vaiksel tulel 2 - 3 tundi. Kurna puljong ning kalla vedelik tagasi potti. Lisa riisivein või šerri ja lase vedelikul keema tõusta. Valmis ta ongi :)

Wontonite jaoks sega sealihatükid ja hakitud krevetid kausis suhkru, riisiveini või šerri, sojakastme, talisibula ja hakitud ingveriga. Sega hästi läbi ja jäta pooleks tunniks seisma, et maitsed jõuaksid seguneda. Tõsta wontoni lehe keskele 1 tl täidist. Niisuta lehe servad veega ning tõsta üles kokku ning suru sõrmedega kinni nii, et tekiksid väikesed kompsukesed.

Aja puljong pannil keema (wok-pann on selle jaoks väga hea) ja maitsesta sojakastmega (kulub päris palju, kuna puljong ei sisalda soola). Seejärel lisa wontonid ning keeda 4 minutit.

Tõsta wontonid ja leem supikausidesse, puista peale talisibulat ning serveeri.

Naudi!